Tartu Üliõpilasteater tähistab Ilmar Laabani 100. sünniaastapäeva uuslavastusega

18. septembril esietendus Tartu Üliõpilasteatris (Kalevi tn. 24) Ilmar Laabani luuletustele loodud ruumitundlik lavastus “Libamina ilmarannal”.

Ilmar Laabani luuletustele loodud ruumitundlik lavastus “Libamina ilmarannal” lavastaja on TÜTi vilistlane Kaija M Kalvet (Must Kast).

Heli- ja valguskujundajad: Enor Niinemägi,Kristjan Tammi
Kunstnikud: Kadri Kosk, Johanna Mauer, Doreen Mägi
Osades: Getter Dolgošev, Jaana Otsa, Maria Vera Pšenitšnaja, Adeele Rei, Jörgen Sinka, Reelika Sommer, Merili Viks, Charlyz VihmaPisar Zobel

“Libamina ilmarannal” iseloomustavad keelemäng ja vastandite ühendamine kujunditeks, mis loob eripalgelisi, unenäolisi maailmu, avades uksi argireaalsusega paralleelselt eksisteerivale sürrealismiilmale. „Mina“ on pidevalt hajuv, muutuv, transformeeruv ja teisenev entiteet, mis otsib tekstide ja lavastuse kaudu tõelist vabadust, kus „endaksjäämine“ on tardumus ja surm. Ilmar Laaban, kel saabub 2021. aasta detsembris 100. sünniaastapäev, oli triksterlik kuju, kes jäi igas mõttes piiridest väljapoole. Seda piirilkõndimise tunnet otsib ka „Libamina ilmarannal“.

Lavastaja Kaija M Kalvet: “Idee lavastada Tartu Üliõpilasteatris just Ilmar Laabanit püsib põhiliselt kahel alusel. Esiteks andis Jaan Malin juba mõnda aega tagasi kirjaniku ümmarguse sünniaastapäeva lähenemisest märku ning avaldas õigustatult arvamust, et seda saaks tähistada ka teatri kontekstis. Teiseks olen ise Tartu Üliõpilasteatri vilistlane ning lisaks suurepärasele seltskonnale on mul sellest ajast meeles just veidrad, tavapäratud, nii vormilt kui ka sisult intrigeerivad materjalid, mis minu olemise horisonti märkimisväärselt laiendasid. Eks ma siis loodan praeguseid üliõpilasi Laabani omailma kaudu samamoodi ekstentsiaalselt üllatada.”

Ilmar Laaban (11.12.1921, Tallinn – 29.11.2000, Stockholm) oli Rootsis elanud eesti luuletaja, häälutaja, tõlkija ning kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitik. Laabani mitmekülgsus looja ja vabameelse mõtlejana seostub tema haridusliku taustaga, milles filoloogia- ja muusika-alased teadmised põimusid filosoofiaga. Eesti luulelukku on Laaban läinud luulekogudega „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) ja „Rroosi Selaviste“ (1957), mis esimeste sürrealistlike teostena avaldasid suurt mõju eesti kultuuriruumi kujunemisele järgnevatel aastakümnetel.