Joonistusstuudio pakub võimalust loovuse arendamiseks, mis aitaks paremini mõista kunsti ning kogu ümbritsevat maailma. Joonistusstuudio töötab aktikrokiistuudiona. Juhendaja on Ilmar Kruusamäe. Huvilised on oodatud kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 18 Tartu Ülikooli peahoones,  ruumis 021. Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes ilmunud artikkel 21. detsember 1984   Kunst ja kunstikabineti elu Kunstikabinetist on ülikooli veergudel sageli juttu olnud, eelkõige noorte kunstitegijate ülevaatenäituste puhul. Tänast lugu ajendasid kirja panema kabineti vestlusringis väljaöeldud mõtted. Nagu ikka tuleb alustada algusest. Kunstikabineti algust tuleks otsida mitte 1957. aastast (vt. „Keeruga trepist alla“, „TRÜ“ nr. 26, 5.okt.1984), vaid juba möödunud sajandi algusest, aastast 1809, mil ülikooli kunstikabinet olevat loodud (vt.“70 aastat kunstiõpetust“ ,SV nr.44, 2.nov. 1984). Seega möödus täna kunstikabineti asutamisest 175.aastat, millest küll kahjuks kõik ei ole eksisteerimisaastad. Võib-olla on ka nimetatud soliidne iga põhjuseks, et on avatud konkurss kunstikabineti tööruumide-ateljeede projekteerimiseks. Need valmivad valmivad projekteeritava Lätte tänava õppehoone osana, mille ehitustegevus algab 1987. aastal. Hoone valmimine on alles mägede taga. Praegused „tööruumid-ateljeed“ on napid laiahaardelise ja süstemaatilise maali-, skulptuuri ja kahjuks isegi joonistamiskooli jaoks, küllalt piisavad aga pisigraafikaga tegelemiseks ja kontseptuaalset laadi poolteoreetiliste kunstide harrastamiseks. Ruumikitsikust aitaks leevendada 1 – 2 kunstikabineti läheduses paikneva seni kasutuseta keldriruumi eraldamine õppestuudioks (eriti maali ja skulptuuri tarvis). Mõistatuslik on kunstikabineti ( nr.13) vastas paikneva ruumi nr. 3 saatus. Kohe pärast ülikooli juubelit (rohkem, kui kaks aastat tagasi!) palus kunstikabinet ruumi endale. Vastuseks keelduti, tulevat remont ja pärast mööbliladu. Kogu selle aja on seal olnud metafüüsiline eikellegimaa, kust leiavad ajutise elukoha hulkuvad kassid, kus koristamata ehituspraht ja telliskivid annavad paljudele juhukülastajatele põhjust vandalistlikeks aktsioonideks. Järgnevalt vaataks kunstikabinetis tehtava kunstialase töö põhimõtteid. Kõigepealt ei omandata siin teadmisi kursuste järgi (kunstikabineti I, II, ….V kursus), vaid siin töötavad õlg õla kõrval nii algajad kui ka edasijõudnud. Kunstikabinetis tehtava töö süstemaatilisuse nõue on vastuolus töötingimustega ja töö vabatahtlikkuse põhimõtetega. Võimalus vabalt tahta ei tekita kahjuks kõigis soovi tahta. Palju satub kunstikabinetti andekaid inimesi, kuid elementaarse käsitööoskuseni kõik ei jõua, veel vähem iseseisva loominguni. Tihti on ületamatuks takistuseks tahte ja sihipärasuse vähesus. Nende omaduste arendamist, iseloomu kasvatamist jms. ei sea kunstikabinet endale eesmärgiks. Paljusid võimekaid tabab suhtlemishirm või kiputakse liiga kriitiliselt võrdlema oma joonistust naabri omaga või jääb edasitegemiseks puudu eneseusaldusest. Enamiku üliõpilaste enesehinnang nõuaks psühhoteraapilist korrigeerimist – kord on see madal, kord liiga kõrge…. Kunstihariduse (ja mitte ainult) juures on see esmatähtis probleem: enesehinnang, võimed ja tulevikukujutlused (ootused) määravad sageli oma kunstiharidusele pühendatava aja. Iseseisev kunstitegemise praktika on võimete ja oskuste jaoks määravaim, anne on vaid aluseks. Sihipärasus ja järjepidevus, ka tahe  ongi olulised kunstitegemise juurde jäämisel, mitte küll alati selle alustamisel. Kunstikabineti krokiistuudio ajal antakse põhimõttelisi korrektiive valmis tööle. Paljud kurdavad juhendamise vähesuse üle ja pöörduvad juhendajate poole lausetega :“Õpeta mind“ jms. Kunsti praktikat on raske (loe: ei ole „rentaabel“) anda sõnadega, ei saa õpetada valmimata joonistuste põhjal. Sellepärast on teretulnud kunsti-joonistamishuviliste varasemad tööd, keskkooliaegsed ja isegi esimesed katsetused. Neid analüüsides on juhendajatel kergem nõu anda, soovitada ja aidata leida igaühe omapära (ülikooli tingimustes tuleks kõne alla kunstisüntees õpitava erialaga). Seda peab aga tegema igaüks ise. Taasavamisest (1957) peale on olnud muutusi kunstikabineti juhtkonnas, vahetunud on liikmed ja viimaste seas harrastatavad kunstisuunad. Eriti tõsise olukorra ette seati kabineti praegune juhataja Andrus Kasemaa, sest tema eelkäija oli asetanud lati küllalt kõrgele. Kaljo Pöllu teeneks ja kuulsusrikas „Visarite“ periood. A. Kasemaa näitas end kergejalgse floppijana, aitas jalule Tartu hüperrealistliku maalisuuna (M. Kilk, I. Kruusamäe, V.Valdi jt.) ja kontseptuaalset laadi tegevuskunsti viljelejad (A.Hansen, R. Kelomees, A. Konks). Viimane suund paelub praegugi kunstikabineti liikmete tegevust kõige enam. Selle algusepanijaiks võib lugeda juba sajandialguse futuriste, dadaiste, sürrealiste, kuid kõrgpunkt saavutati Lääne – Euroopas ja USAs alles 60. ja 70. aastatel. NSV Liidus  harrastatakse tegevuskunsti esialgsete andmete järgi Moskvas, Odessas, Lvovis, Riias ja Eestis, põhiliselt ja programmiliselt alles 70. aastate keskpaigast (kui jätta arvestamata 60. lõpu häppening id Eestis). Kunstikabineti iga-aastaste traditsioonide hulka kuuluvad ülikooli kohvikutes korraldatavad kevad-ja sügisnäitused, samuti personaalnäitused. Suviti veedetakse nädal-paar maali- ja joonistuslaagris. Väljasõite jagub teistelgi aastaaegadele. Viimane ühine väljasõit oli septembrikuine külaskäik Võrumaale kunstnike Lola Liivat-Makarova ja Valdur Ohaka suvekodudesse. Suhtlemine nii vanema generatsiooni kunstnikega kui ka omavahel ei kuulu sugugi kunstiõpetuseväliste ürituste juurde. Oma silm on kuningas! Kunstikabinet on avatud õhtuti alates kella 17-st.   Artikli autor Ivi Mäemees Joonistusstuudio tööde galerii 2005. aasta sügissemestril taasalustas tegevust Tartu Ülikooli kunstikabineti joonistusstuudio, kus käib järjepidevalt ennast täiendamas ligi 50 Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli üliõpilast, magistranti ja vilistlast. Local servers are great, so good hosts are all similar, that other customers were happy with top UK website host ideas